Kõrgharidussüsteem

1.2. Kõrgharidussüsteem

Kõrgkoolid on olnud aastasadu stabiilsed ja jäigad sotsiaalsed institutsioonid. Baseerudes statsionaarsetel üliõpilastel, konkreetsetel õppehoonetel, üliõpilase ja õppejõu otsesel interaktsioonil, loenguformaadil ja kirjalikel tekstidel, on kõrgkoolid arendanud ja üle 949l1115j kandnud teadmisi ühelt generatsioonilt teisele. Hoolimata poliitilistest ja sotsiaalsetest murrangutest, tehnoloogia arengust, on need institutsioonid püsinud struktuurilt ja meetoditelt põhimõtteliselt muutumatutena (Gibbons 1998:1). Kuid alanud muutused väärtussüsteemides, kus kõrgkoolide areng ja edukus on üha enam sõltuvuses panusest majandusarengusse ( Altmäe 2005: 17), on tinginud vajaduse ümber orienteeruda ning lisaks olemasolevate teadmiste õpetamisele asuda ühiskondlikust nõudlusest lähtuvaid teadmisi ka looma ja vahendama.

Haridusturu globaliseerumine on väljakutseks traditsioonilistele haridusinstitutsioonidele, sest rahvuslikud kõrgkooli ei saa enam lubada enesestmõistetavat monopoli toota rahvuslikke professionaale rahvusliku turu jaoks. Kõrgharidus peab olema palju innovatiivse, vastutustundlikum, ja efektiivsem oma ressursside, aja ja fondiga. Kõrgkoolide jaoks tähendab areng lähtumist pigem globaalsetest kui lokaalsetest perspektiividest (Hanna & Latchem, 2002). Kaasaja kõrghariduse eesmärgina nähakse kriitilise mõtlemise tingimuste loomist, kus õpetatakse aktiivset käitumisoskust ja oskust pidada avalikku dialoogi (Habermas 2001:15-18). Kõrghariduse rolliks on seega üliõpilase sotsiaalse (haritud kodanik, jätkusuutliku arengu tagaja), tegevusalase (asjatundlikkus valitud ja omandatud erialal) ja refleksiivse (inimene kui iseõppija) kompetentsuse arendamine (Altmäe 2005:46). Õpetamisel ei saa keskenduda üksnes teadmiste ja mõistmise kategooriatele, kindlasti tuleb analüüsida ka oskuste ja tegutsemisstrateegiate arengut, mida elus vaja võib minna (Pilli 2005: 220-225). Tehnika jätkuv areng ja kiired muutused tööturul on tõstnud hariduse ja tööelu koostoime, nendevahelised suhted kriitiliseks arengu objektiks. Kui eelmisel aastatuhandel piisas enamasti ükskord omandatud ameti valdamisest, et tulla tööga edukalt toime, siis tänapäeval on olulise dimensioonina lisandunud valmisolek pidevaks õppimiseks.

Praeguseks on Eesti kõrgharidussüsteemis välja arenenud akadeemilise ja rakenduskõrghariduse haru. Järgides anglosaksi bachelor-master mudelit, jaguneb akadeemiline kõrgharidusõpe üldstruktuurilt kaheks: bakalaureuse- ja magistriõppeks. Kõrgeimaks astmeks akadeemilise õppes on doktoriõpe. Rakenduskõrgharidus õpe on alates 2002/2003. õppeaastast kõrghariduse esimese astme õpe, kus omandatakse pädevusi kindlal kutsealal töötamiseks või magistriõppes edasiõppimiseks ( Kõrgharidusstandard 2002).

Eesti rakenduskõrgkoolide tekkimisele oli ajendiks järsult kasvanud vajadus praktilise suunitlusega kõrghariduse järele 1990. aastate alguses, mil ilmnes, et nõutavas mahus kõrghariduse tagamine pole olemasoleva ülikoolide arv juures enam võimalik. Uute ülikoolide loomine olnuks liialt kallis ning töömahukas, samas olid olemas mitmed varem keskastme koolitust pakkunud haridusinstitutsioonid (endised tehnikumid) ning selle potentsiaali rakendamises nähti lahendust mitmekordselt kasvanud kõrgharidusnõudluse rahuldamiseks (Altmäe 2005: 83). Tänaseks on rakenduskõrgkoolides pakutav õpe mitmekesistanud meie kõrgharidusmaastikku, pakkudes traditsioonilise ülikooliprogrammi kõrval lühemat ja praktiliste oskuste omandamisele suunatud õpivõimalust.

Nagu teistes kaheharulise kõrgharidusega Euroopa riikides, on ka Eestis ülikool orienteeritud teadustegevusele ja uuringutele, vastavate tulemuste üliõpilasteni viimisele. Rakenduskõrgkoolide missiooniks on koolitada teaduse saavutuste ja uuringute tulemuste ellurakendamist, nad on kitsama profiiliga ja kindla spetsialiseerumisvaldkonnaga. Samuti on rakenduskõrgkoolid leidnud ühiskonna toetuse tänu läbimõeldud praktikakorraldusele, lõpetajate kõrgele tööhõivele ja ettevõtlikule suhtumisele (Altmäe 2005:79). Arvestades Eesti kui väikeriigi staatust globaliseeruvas kõrgharidussüsteemis pole sugugi otstarbekas akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vastandamine. Kõigi osapoolte huvisid silmas pidades saab eesmärgiks olla tihe koostöö, sest mitmekesisus on voorus ning ühiskonna edukaks toimimiseks on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste.

Uueneva kõrgharidussüsteemi nurgakiviks on üliõpilaskesksus, s t arvestamist tema ootuste, vajadustega ning läbi kutsenõustamise ja igakülgse informeerimise üliõpilaste eelistuste ühitamist tööturu vajadustega. Kui siiani oli üliõpilase eesmärgiks teadmiste omandamine, siis arvestades tänapäeval teadmiste muutumise kiirust, on oluline arendada temas õppimisoskust orienteerumaks pidevalt lisanduvas infotulvas, et leida ja analüüsida enda jaoks olulist. Seega tuleb kõrgkoolis enam panustada loovuse ja iseseisva mõtlemise arendamisele kui faktide teadmisele. Õppetöö korraldamisel professionaalide ettevalmistamise põhimõttel, on vaja lisada nii erialast kui sotsiaalset kompetentsi. Just sotsiaalsus võib kujuneda märgatavaks edufaktoriks jätkuval Euroopa Liidu arengutesse integreerumisel, sest "euromängudes" osalemise tulemuslikkus on sõltuvuses suhtlemise ja projektide kirjutamise oskusest, avatud maailma mehaanika arusaamisest, koostöö-ja läbirääkimisoskuse valdamisest (Heidmets 2002: 11-12).

1.2.1. Sisekaitseakadeemia Eesti rakenduskõrgkoolina

1992. a. aprillis asutatud Sisekaitseakadeemia alustas tegevust Eesti Sisekaitse Akadeemia nime all, mil võeti õppima 180 politsei, uurimise, tolli, korrektsiooni, kaitseväe ja piirivalve eriala üliõpilast. 1993. a nimetati akadeemia ümber Eesti Riigikaitse Akadeemiaks, 1998. a lõpetati sõjaväeliste erialade õpetamine ning kool sai Sisekaitseakadeemia nime. Aastate jooksul toimunud ümberkorraldustega on akadeemia suunaks välja kujunenud kõrgetasemelise rakenduskõrghariduse andmine riigi- ja omavalitsusametnikele (avalikele teenistujatele). Esimese rakenduskõrgkoolina Eestis avati magistriõppe programmi koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga. Praeguse seisuga valmistab Sisekaitseakadeemia ette kõrgharidusega politseiametnikke, tolliametnikke, tuletõrje- ja päästetöötajaid, vanglaametnikke ja haldusametnikke; võimaldab täiend- ja ümberõpe, samuti toimub akadeemilise õppe teel õppejõudude ettevalmistamine akadeemiale; rakendusteaduslike uuringute läbiviimine ning arendustegevus oma valdkonnas.

Paljud akadeemia vilistlased on asunud juhtima suuri struktuure, pälvinud oma eeskujuliku tööga tunnustuse ja teeneteristi Eesti Vabariigi kõige kõrgemal tasemel. Seega on Sisekaitseakadeemia suutnud läbi ajaloo täita oma missiooni ausate ja pädevate riigiametnike koolitamisel. Akadeemia arenguperspektiiviks on saada tunnustatud õppeasutuseks nii Lääne -kui Ida-Euroopas, nii oma õppekvaliteedi kui kvantiteedi osas, pakkuda igal erialal rahvusvaheliselt tunnustatud kutse -ja kõrgharidust. Oleme oma kooli Sisekaitseakadeemia on oma sõnumi suunanud julgetele ja teotahtelistele inimestele, oodates kooli igaüht, kes tahab oma riiki ausalt teenida Verbis Aut Re! (sõna või teoga ldk) (Sisekaitseakadeemia 2007).