Kvaliteet

1.3 Kvaliteet

Mõistet "kvaliteet" on Eesti entsüklopeedias defineeritud kui "... toote tarbimisomaduste otstarbele vastavuse suhtmäära, võrrelduna teiste samaotstarbeliste toodetega" (Eesti entsüklopeedia 1990:266). Rääkides tarbimisomadustest, on hindajaks klient, kelle ootustele toode vastab või mitte, sõltudes nii ootuste tasemest kui pakutava toote omadustest ning lõplik hinnang oleneb sellest kui kaua toode vastu peab ja on kasutamiskõlbulik (Roots 2004:13). B. L. Joiner (1994:10) on nüüdisaja kvaliteedifilosoofia iseloomustamiseks nimetanud tahet, teaduslikku käsitlust ja meeskonnatööd.

Turumajanduses on kvaliteet heaks konkurentsistrateegiaks kahel viisil. Kui õnnestub turgu veenda, et tegemist on väga kvaliteetse teenuse või tootega, on tarbija selle eest nõus ka maksma. Teisalt töötades kvaliteetselt, tehes vähem praaki, kulutatakse vähem ressurssi viletsalt tehtu ümbertegemisele ning sellega saavutatakse kulude kokkuhoid ja on võimalus tõusta hinnaliidriks mitte kõrge hinna, vaid suure käibe pealt (Roots 2004:14). Selliseid seoseid on võimalik leida ka kaasaja kõrgharidusmaastikul. Teenuseks, mille eest on tarbija nõus maksma, saab pidada kvaliteetset haridust, kõrgkooli head mainet, imagot. Järjest laienevatest rahvusvahelistest kontaktidest on mõttekas ül 16216t1920q e võtta teiste maade kõrgkoolide kogemusi ja õppida vältima "praagi tootmist".

Kvaliteediga seonduva suunamine ja ohjamine toimub läbi kvaliteedijuhtimise, mille osadeks on kvaliteediplaneerimine, kvaliteediohje, kvaliteedikindlustamine, kvaliteediparendus (ISO 9000:2000). Kvaliteedi kindlustamine on kõigi meetodite, toimingute, abinõude ja arengukavade terviklik süsteem, mille kaudu säilitatakse ja tõstetakse kvaliteeti ning need on vajalikud veendumuse loomiseks piisava kvaliteedi tagamise suhtes (Sterian 1992:71). Kvaliteedikindlustamine tähendab usaldusväärsuse hankimist (ISO 9000:2000).

Kaasaja organisatsiooni toimimisel on omavahel lahutamatult seotud mõisted "kvaliteet" ja "juhtimine", kus juhtide ülesandeks on eestvedamine, suunamine, juhtimine ning organisatsiooni liikmetel otsuste elluviimine, st kvaliteedi kindlustamine. Informatsiooni oodatava käitumise kohta ammutavad alluvad selle põhjal, mida juhtkond räägib, milliseid küsimusi pidevalt tõstatatakse, millele tähelepanu pööratakse. Uurimused on näidanud, et olukorras, kust juhid räägivad ühte, teevad teist ning mõtlevad kolmandat, saavad alluvad kollektiivi tegelikest väärtushinnangutest teavet juhtide tegudest, mitte nende sõnadest ning juhtkonna väärtused kasvavad üle alluvate kommeteks ja käitumisnormideks. Esmaseks aluseks inimese käitumisele on rahvuslikud väärtused, lapsepõlvest juurdunud arusaamine "mis on hea ja mis on halb". Väärtusi omandatakse tegemise ja kogemise kaudu, mitte abstraktselt ja teoreetiliselt. Järgmine osa väärtustest lisandub kutset õppides ja konkreetses organisatsioonis tööle asudes, kus toimub sotsialiseerumine mingisse professionaalsesse gruppi. Selleks ajaks on põhiosa väärtustest juba välja kujunenud ning töökohal omandatakse peamiselt käitumisnormid "kuidas neid asju siin tehakse". Kui eelnevalt on harjutud asju ligadi-logadi tegema, pole tööl nõutav kvaliteetne töösooritus midagi enamat kui "ülemus käsk nii teha". Kui kvaliteet sõltub inimestest, siis inimeste käitumine oleneb kultuurist, mida nad endas kannavad (Roots 2004:13-15).(-sõnum?-kvaliteedi saavutamisel on oluline roll juhtimisel ja töötajate olemasolevatel väärtushinnangutel)

Lahti mõtestades kvaliteedi tähendust kõrghariduse kontekstis on vaja silmas pidada selle komplekssust ning arvestada tuleb paljude erinevate - globaalse, riikliku, kõrgkooli, allüksuste ning indiviidi tasanditega. ISO 9000:2000 järgi on kvaliteet see määr, mille puhul karakteristikud vastavad nõuetele. Karakteristikuks võib olla üldiselt eeldatav või kohustuslik tunnus, nõue, vajadus või ootus, mis omakorda on jaotatavad sisemiseks ja välimisteks (ISO 9000:2000). Toote või teenuse pakkujast sõltumata määratletud reegleid, ootusi ja tingimusi, mis on tegutsemiseks miinimumiks, loetakse välisteks nõueteks. (Jackson 1997:122). Eesti kõrghariduse kontekstis on välisteks nõueteks Kõrgharidusstandardiga kehtestatud sätted (Kõrgharidusstandard 2004). Põhimõtted, reeglid, ootused ja tingimused, mis on reguleeritud toote või teenuse pakkuja poolt, on sisemised nõuded. Esmajoones on sellised nõuded erinevate huvipooltega koos välja töötatud eesmärgiga parandada kvaliteeti turu vajadustest lähtudes (Jackson 1997:122-123). Sisemiste nõuetega tegelevad Eestis kõrgkoolid iseseisvalt, viies läbi õppeasutuse analüüsi, enesehindamist nii institutsiooni kui terviku ja ka õpetamis-ja õppeprotsessi tasandil. Samuti on käivitatud mitmeid kõrgkoole hõlmavaid projekte, kus kaardistatakse hetkeolukorda ning tuuakse kriteeriumite lõikes välja nõrgad kohad ja positiivsed arengud kvaliteeditagamissüsteemi juurutamisel. Nimetada võiks projektmeeskonna Lykka poolt laiaulatuslikku projekti "Üliõpilaste konkurentsivõime tõstmine läbi õppetegevuse kvaliteedi arengu", selle alaprojekti "Kvaliteedikultuuri arendamine ülikoolides". Kvaliteedijuhtimissüsteemi olulise sisendi - klientide ja töötajate rahulolu saamiseks on rakenduskõrgkoolid asunud juurutama koostööprojekti "Tagasiside ja monitooringu süsteemi alusmudeli koostamine rakenduskõrgkoolidele" koos alaprojektiga infotehnoloogilise rakenduskeskkonna loomiseks.

Lisaks kõrgkoolisiseste kvaliteedijuhtimissüsteemide arendamisele on Eesti avalikud kõrgkoolid näidanud initsiatiivi ka täiendavate kvaliteediabinõude juurutamiseks. Avalike ülikoolide rektorite poolt sõlmitud Kvaliteedilepe õppekavade, akadeemiliste ametikohtade ja akadeemiliste kraadide kohta ning Rakenduskõrgkoolide rektorite deklaratsioon rakenduskõrghariduse kvaliteedikindlustussüsteemi arendamisest on näited soovist arendada jätkusuutlikku kvaliteedikultuuri.

Hariduse kvaliteedisüsteemi käsitlemisel õppeasutuse tasandil on olulised kaks komponenti 1) hariduse sisu, milles on rõhk õpetatavate ainete tasemete vastavusel koolituse eesmärgile; 2) koolituse korraldus, kus luuakse järjest soodsamaid tingimusi hariduse sisu edastamiseks õppuritele ja nendepoolseks omandamiseks (Altmäe 2005:39). Kvaliteedi sisu on võimalik seletada ka kahe parameetri abil "mida-kvaliteet" ja "kuidas-kvaliteet". Mõiste "mida-kvaliteet" all peab ta silmas tegevust e õppejõu poolt teadmiste edasiandmist ning "kuidas-kvaliteet" tähendab viisi, kuidas seda tehakse, kas õppur ka midagi reaalselt omandab selles protsessis (Roots 2004:13).

Soovides osaleda rahvusvahelisel kõrgharidusmaastikul, on kõrgkoolide kvaliteedijuhtimisalaste tegevuste kavandamine ja pidev täiustamine möödapääsmatu. Ühelt poolt tuleneb see Euroopa Liidu üldisematest haridusstrateegiatest, kuid teisalt, suutes olla atraktiivne ja usaldusväärne ka tundmatus keskkonnas, loob kõrgkool endale eeliseid rahvusvahelises konkurentsis vastu pidamiseks. Efektiivne kvaliteedikindlustussüsteem aitab kaasa järjepidevale kvaliteedi saavutamisele lõppväljundis, seda nii üliõpilase, tööandjate kui ühiskonna terviku jaoks (Biggs 2003:1). Teichler (2000:86) on välja toonud ühe hariduse kvaliteedi languse põhjusena kiired muutused ühiskonnas, kus õpitud teadmised vananevad kiiresti ning töötajatelt oodatakse uuemate (uuenenud) teadmistega kursisolekut, samuti üldisi teadmisi erinevatest valdkondadest ja kohanemisvõimelisust uute olukordadega.

Õppetegevuse kvaliteedikindlustamiseks on Eesti kõrgharidussüsteemis valitud akrediteerimine. Akrediteerimine on tegevus, mille käigus antakse hinnang ning võetakse vastu otsus kõrgkooli, kui institutsiooni või tema õppekavade vastavuse kohta seaduse ja standarditega kehtestatud nõuetele (Ülikooliseadus 1995). Kõrgkooli kui terviku institutsionaalsel akrediteerimisel hinnatakse kõrgkooli juhtimise, töökorralduse ja õppekeskkonna vastavust õppekavade eesmärkidele, õigusaktidele ja standarditele, samuti ressursside piisavust ning kasutamise sihipärasust ja tõhusust. Õppekava akrediteerimisel hinnatakse selle vastavust kõrgharidusstandardile, sealhulgas vastava teoreetilise ja praktilise õppe taset, õppejõudude teaduslikku ja pedagoogilist kvalifikatsiooni, üliõpilaste teadmiste taset ning õpingute tulemuslikkust. (Ülikooliseadus 1995). Akrediteerimist viib läbi ja koordineerib Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskus koostöös kõrghariduse hindamise nõukoguga (edaspidi KHN) (Ülikooli ja rakenduskõrgkooli ning nende õppekavade... 2003 ).

Akrediteerimisprotsessis on kaks põhimõtteliselt iseseisvat etappi: kõrgkooli eneseanalüüs ja KHN poolt korraldatav välisekspertiis. Eneseanalüüs peab andma ülevaate kõrgkooli/õppekava üldisest missioonist ja eesmärkidest, sisaldama andmeid organisatsioonistruktuurist, juhtimisest, üliõpilaste vastuvõtust, edasijõudmisest, lõpetamisest, õppejõududest, haridus-ja teaduspoliitikast, materiaalsetest ressurssidest jne (Sillamaa 1995:11-17). Eneseanalüüsi aruande koostamisel tuleks arvestada kõikide õppetegevuse osapoolte - üliõpilaste, õppejõudude, tööandjate, vilistlaste seisukohtade ja hinnangutega. Kõigi osapoolte kaasamine pole hetkel sätestatud ühegi Eesti Vabariigi seadusega, see on pigem vaikiv kokkulepe. Samas kajastub kaasamine ja/või kaasamata jätmine väga ehedalt eneseanalüüsi aruandes, väljendades ühepoolset, üldjuhul õppejõudude, nägemust õppetegevusest ning õppekava realiseerumisest Eneseanalüüsi aruande koostamisel ja ekspertkomisjoni poolt kõrgkooli institutsionaalsel /õppekavade hindamisel tuginetakse peamiselt Kõrgharidusstandardi nõuetele (Kõrgharidusstandard 2002) ja Vabariigi Valituse määrusega kehtestatud õppekavade akrediteerimise korra nõuetele (Ülikooli ja rakenduskõrgkooli....2002). Väliseksperdid, tutvunud eneseanalüüsi aruandega ning külastanud kõrgkooli võrdlemaks kõrgkooli toimimise vastavust Kõrgharidusstandardi nõuetele, annavad hinnangu kõrgkooli või õppekava sihtide ja eesmärkide vastavusest ühiskonna vajadustele ning teevad ettepanekuid parendustegevusteks (Sillamaa 1995:12). Ekspertkomisjon koostab oma tegevusest aruande tuues välja ka soovituse akrediteerimisotsuse tegemiseks ning esitab dokumendikogumi KHN-le ja kõrgkoolile. KHN, lähtudes aruannetest ja tehtud ettepanekutest, langetab otsuse akrediteerimise kohta. KHN otsust saab vaidlustada haridus-ja teadusministri juures, otsus jõustub peale ministri kinnitust (Altmäe 2005: 88). Akrediteerimise tulemused jagunevad kolmeks:

akrediteeritud, mis näitab kõrgkooli/õppekava vastavust nõuetele ning otsus kehtib seitse aastat;

tingimisi akrediteeritud otsuse puhul esines õppekavas või kõrgkoolis olulisi puudusi, mis tuleb kõrvaldada; kehtivusaeg kolm aastat;

mitteakrediteeritud kõrgkoolil või õppekaval esines olulisi puudujääke.

Esimesed kaks akrediteerimisotsust on positiivsed, negatiivse otsuse korral on kõrgkoolil võimalus taotleda teistkordset akrediteerimist üks aasta pärast esimese otsuse langetamist. (Altmäe 2005: 86-87). Praeguseni toimib Eesti kõrghariduse kvaliteedikindlustamise süsteem üksnes läbi õppekavade akrediteerimise, kuigi riiklikul tasandil kõneldakse palju ka üleminekust institutsionaalsele hindamisele. Kuid iga kõrgkool peaks ise panustama kvaliteedikindlustussüsteemi väljatöötamisse ja järjepidevasse parendamisse, sest kvaliteedist, mida tunnetavad ja kogevad kõrgkoolide peamised kliendid - üliõpilased ja tööandjad on kujunemas konkurentsieelise võtmetegur.

(Järgneva siia lisamine-??)

Kõrgkoolides korraldatud kvaliteedialase olukorra uuringu üheks oluliseks järelduseks oli, et kvaliteedijuhtimisel on märkimisväärne roll üldjuhtimises. Kvaliteedialane tegevus, sellega kaasnevad muudatused saavad edukalt kulgeda ainult tippjuhtide otsesel toel. Kõrgkoolide töötajate vastustest selgus, et selged, üheselt arusaadavad eesmärgid ja plaanid muudavad töötegemise oluliselt kergemaks. Samuti märkisid töötajad, et on huvitatud organisatsiooni poliitika ja strateegia tutvustamisest ning nende aktiivsest kaasamisest ülevaatustesse. (Kvaliteedialase...2006 ) Korraldatud uuringu aluseks oli Euroopa täiuslikkusmudel (EFQM Excellence Model). Täiuslikkusmudel on kasutatav juhtimisraamistikuna, kus lähtutakse kaheksast põhiprintsiibist: orienteeritus tulemustele, kliendikesksus, eestvedamine ja eesmärgi ühtsus, protsessidele ja faktidele tuginev juhtimine, töötajate arendamine ja kaasamine, pidev õppimine, innovatsioon ja parendamine, partnerluse arendamine (Täiuslikkusmudel) EFQM täiuslikkusmudel on maailma praktikas ja teoorias üha suurema levikuga tervikliku juhtimise mudel, millega on võimalik siduda teisi organisatsiooni kohta käivaid kontseptsioone. Euroopas on paljudes õppeasutustes just see mudel leidnud kasutamist, samuti on Eesti üldharidus- ja kutsekoolide kvaliteediauhinna kriteeriumid välja töötatud Euroopa täiuslikkusmudeli põhjal. (Kvaliteedialase...2006)

Pidevalt toimivat ja täiustuvat kvaliteedikindlustussüsteemi peaks kõrgkoolid seadma üheks olulisemaks arengu eesmärgiks, et sellest kujuneks kõrgkooli organisatsioonikultuuris oluline komponent. Kultuur ei ole olemuselt ratsionaalne, vaid emotsionaalne nähtus. Kultuuriks muutub organisatsiooni eesmärkide saavutamist soodustav kord siis, kui see on omaks võetud ja seda täidetakse meeleldi(Altmäe 2005:142). Ka kvaliteedisüsteemi väljatöötamine peab väljastpoolt pealesurutud tegevusest muutuma kõrgkooli organisatsioonikultuuri osaks, mis hakkab lõpptulemusena soovitud tulemusi andma.

1.4. Üliõpilaste tagasisideküsitlused kvaliteedikindlustussüsteemis

Tänapäeva kiireltarenevas ja konkurentsitihedas maailmas ei saa ükski organisatsioon, nii ka kõrgkool, toimida ümbritsevast keskkonnast saadavat tagasisidet arvestamata. Iga asutuse, ka kõrgkooli, oluliseks väärtuseks on temaga rahulolevad kliendid. Ühelt poolt on kõrgkooli üks eesmärke tegutseda oma peamiste klientide- üliõpilaste huvides ja tagada nende konkurentsivõime tööjõuturul. Teiselt poolt on kõrgkooli klientideks tööandjad, kes otsivad tööjõudu, mis tagaks organisatsiooni poolt püstitatud eesmärkide saavutamise. Tööandjad on huvitatud mitte ainult hea kvalifikatsiooniga spetsialistist, tema teadmiste, oskuste ja kogemustega, vaid ka koostöötamise oskusest, pühendumisest, sobitumisest organisatsioonikultuuri. Organisatsiooni arengu ja püsimise üheks aluseks on just tema klientide poolt jagatud positiivne või negatiivne informatsioon, nende rahulolu.

(LISAN VEEl -Tagasisideküslt koht, roll, tähtus kvalkind süst. Seos kvalit.juhtimisega, akediteerimisega!)

Eesti Ülõpilaskondade Liidu (edaspidi EÜL) volikogu seisukoht "Tagasiside kõrghariduses" (19.06.2005.a) tõi välja olulisemad põhimõtted tagasiside küsimise kohta (kellelt ja kuidas) ning esitas ettepanekuid tagasiside kasutamiseks kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks. Koos tagasiside seisukohti tutvustava ülevaatega saadet 25 kõrgkooli ka 5-küsimuseline ankeet saamaks teada kõrgkoolide arvamust siiani läbiviidud tagasiside küsimise kohta. Vastused laekusid 17 kõrgkoolist ning enamus (11) neist pidas toimivat tagasiside süsteemi heaks. Kõrgkoolide poolsete märkuste ja täiendustena praegusele tagasisidele toodi:

- kavatsus üle minna elektoonilisele tagasiside süsteemile;

vajadus tagasiside tulemuste aktiivsemaks tutvustamiseks erinevaid meetodeid kasutades (intranet, koduleht, kooli ajaleht);

üliõpilasesinduste aktiivsem kaasamine küsimustike väljatöötamisel, tulemuste analüüsimisel, kokkuvõtete levitamisel, tagasiside andmete populariseerimisel, tagasiside kultuuri arendamisel;

õppekava konsultandi töölerakendamine, kellele saab edastada esmase tagasiside õppeprotsessi kohta,

juurutada kursuse ajal toimivat arutelu koos üliõpilastega, et anda õppejõule konstruktiivset ja operatiivset tagsisidet;

kõigile üliõpilastele reaalse võimaluse tagamine tagasiside küsitlustes osalemiseks (Tagasiside kõrghariduses 2005).

Kvaliteedisüsteemi oluliseks osaks on järjepidevalt toimuv tagasisidestamine ja tulemuslikkuse monitooring. Praegu rakenduskõrgkoolide poolt kasutatavad tagasisde mehhanismid on erineva ulatuse ja detailsusastmega ning ei taga piisavat ja asjakohast sisendinformatsiooni juhtimisotsuste tegemiseks. Tagasiside kogumine ja töötlemine toimub valdavalt käsitsi ja on ressursimahukas (aeg, inimtööjõud). Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu poolt algatatud ning Tallinna Tehnikakõrgkooli poolt initsieeritud projektiga "Kvaiteedisüsteemi arendamine rakenduskõrgkoolides" soovitakse välja töötada Eesti rakenduskõrgkoolide  jaoks sobiv tagasiside- ja monitooringu süsteemi alusmudel koos infotehnoloogilise rakendusega. Ühtsetel alustel toimiv tagasiside ja monitooring võimaldab kõrgkoolidel võrrelda oma töö eri aspektide kvaliteeti, seda analüüsida, levitada paremaid praktikaid kõrgkoolide töö juhtimisel ja korraldamisel. (Kvaiteedisüsteemi arendamine rakenduskõrgkoolides 2005).

Eelpolnimetatud projekti ellurakendamine on oluliseks sammuks üheksa Eesti rakenduskõrgkool rektori poolt allkirjastatud "Kvaliteedikindlustamise Deklaratsioonis" sätestatud ülesannete täitmisel (Rakenduskõrghariduse kvaliteedikindlustuse süsteemi arendamine 2005). See deklaratsioon on koostöökokkulepe kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks, kus ühtse rakenduskõrghariduses kvaliteedikindlustuse süsteemi loomiseks ja arendamiseks nähakse ette:

ühtlustatavad kvaliteedikindlustuse valdkonnad;

vastastikust kvaliteedikindlustuse regulatsioonide tunnustamist;

koostööd oluliste kvaliteediindikaatorite määratlemisel ja mõõtmisel;

õppekavade arendamist tööturu vajadustest lähtuvalt.

Kvaliteedialase ühistegevuse proiriteetoidena märgitakse terminoloogiat, nõudeid akadeemilisele personalile, õppekavadele, õppekeskkonnale ning teadus-ja arendustegevuse korraldust. (Rakenduskõrghariduse kvaliteedikindlustuse süsteemi arendamine 2005).

Sisekaitseakadeemia arengukavas aastateks 2003-2006 on seatud eesmärgiks luua ja rakendada kvaliteedijuhtimise süsteem. Kvaliteedijuhtimissüsteemiga soovitakse saavutada taseme- ja täiendõppe pidevat arendamist ning täiustamist lähtudes riigi, tööandjate, üliõpilaste ja täiendõppijate muutuvatest vajadustest. Kvaliteedijuhtimise ellurakendamiseks on akadeemias välja töötatud strateegiakaart, mis kirjeldab missiooni täitmiseks ja visiooni saavutamiseks olulisi edutegureid. Strateegiakaardil põhineb ka tasakaalus tulemuskaart, mis on osa akadeemia juhtimisdokumentatsioonist ja võimaldab hinnata eduteguritega seonduvaid tulemusi. Lisaks tavapärastele edu mõõtmise kriteeriumitele nagu klientide ja huvipoolte rahulolu akadeemia poolt pakutavaga, peegeldab strateegiakaart pikaajalise edu saavutamiseks ja kindlustamiseks teisi vajalikke tegureid: töötajate areng, ressursside piisavus, nende kasutamise efektiivsus ning tööprotsesside tulemuslikkus. Omades võimekaid töötajaid, kellele on tagatud ka arenguvõimalsed ja vajadustele vastav töökeskkond, on akadeemial paremad võimalused hankida edukaks tegevuseks vajalikke ressursse ning nende efektiivsel kasutamisel saavutada eesmärgid ja tagada klientide ning huvipoolte rahulolu. Strateegiakaart, edutegurid ning tulemuskaart suunavad tähelepanu eesmärkide saavutamiseks kõige olulisematele punktidele ning aitavad hinnata nende saavutamist.(Sisekaitseakadeemia arengukava 2003-2006).

Tagasiside korraldamine Sisekaitseakadeemias

Sisekaitseakadeemia õppe- ja arendusosakond on üliõpilaste tagasisidet õppetöö kvaliteedi kohta kogunud alates 1999/2000. õppeaastast. Aastate jooksul on tagasisideküsitluse vorm ning korraldus mitmel korral muutunud. Kuid küsitluste põhieesmärk oli ja on ka praegu anda õppejõududele alust eneseanalüüsiks ning saada infot üliõpilaste rahulolu kohta õppetöö korralduse osas. Üliõpilaste osalusaktiivsuse tõstmiseks ning informatiivsemate tulemuste saamiseks muudeti viimati tagasiside küsimustikku 2004/205 õa kevadsemestril. Nimetatud küsitluse esimeses osas koosneb kolmeteistkümnest positiivselt sõnastatud väitest läbitud õppeaine kohta. Üliõpilastel on võimalus nõustuda või mittenõustuda ja oma hinnangu andmiseks valida etteantud variantide seast: "täiesti nõus", "pigem nõus", "pigem ei ole nõus", "ei ole üldse nõus". Teine osa sisaldab kolm avatud küsimust õppetöö korralduse, õppekava ning õppejõu kohta. Tagasisideküsitlused toimuvad jooksvalt kogu semestri vältel. Ksitlus viiakse läbi pärast õppeaine viimase auditoorse õppetunni toimumist, kuid enne hindamise (eksam, arvestus) läbiviimist ja tulemuste avaldamist. Tagasiside kogumine ja esmaste kokkuvõtete tegemine on kolledzite kohustuseks, tagades selliselt andmete kiirema töötlemise ja info jõudmise õppejõududeni. Õppe- ja arendusosakonna ülesandeks on koondkokkuvõtte koostamine, tulemuste tõlgendamine ning võimaluste leidmine üliõpilaste ettepanekute arvestamiseks. Küsitluste tulemusi arvestatakse arenguvestluste läbiviimisel õppejõududega ja õppetöö edasisel korraldamisel. Tulemused on aluseks õppetöö kvaliteedikontrolli ja järelevalve korraldamisel.(Tagasiside...2006)

2002/2003 õa küsitlustulemused

- õppetöö kvaliteeti hinnati heaks või keskpäraseks;

kõige kõrgem oli rahulolu õppejõudude töössesuhtumise ja aine valdamisega;

enam kriitilikat esitati õpetamise metoodika osas;

õppematerjalide halb esitus intranetis;

probleemiks on väga ebaühtlane tundide jaotumine päevade lõikes.

Ettepanekud õppejõududele: erinevate õpetamismeetodite rakendamine; konspektide, õppematerjalide korralik ettevalmistamine; süsteemne ja läbimõeldud teemade valik ning aine esitus; pidev tagasiside üliõpilastele; selgete nõudmiste esitamine; positiivne suhtumine üliõpilastesse.

Ettepanekud õppekorralduseks: päevakoormuse vähendamine, rohkem aega eksamiteks valmistumiseks; läbimõeldum ainete jaotus tunniplaanis; õppejõudude kompetentsuse tõstmine.

Ettepanekud õppetöö kvaliteedi parandamiseks: õppekavade muutmine, täiendamine; õppejõudude valikul enam tähelepanu nende õpetamisoskusele; õppematerjalide põhjalik ettevalmistamine.

Tehtud ettepanekute realiseerimiseks sätestati õppekorralduse eeskirjaga, et alates 2003/04. õppeaastast ei toimu ühel päeval rohkem kui 2-3 tundi (riigieelarvelustel õppekohtadel). Kahe viimase aasta jooksul akadeemiasse tööleasunud õppejõudude õpetamisoskuste parandamiseks otsustati õppe- ja arendusosakonna poolt 2003. aasta sügisel korraldada 160-tunnise kursuse "Õppimine ja õpetamine kõrgkoolis".

2003/2004. õppeaasta küsitlustulemused

õppekavade arendamise vajadus, mahtud ülevaatamine (sellele on tähelepanu juhtinud ka erialajuhid);

rahulolematus koosseisuväliste õppejõududega (head praktikud, kuid ebapiisav aine õpetamisoskus);

rahulolematus noorte õppejõududega aine vähese tundmise ja üliõpilaste küsimustele ebapiisavate vastuste tõttu;

mittepiisav tagasiside õppetöö tulemuste kohta (muuta põhjalikumaks, operatiivsemaks);

rakendada rohkem erinevaid õppemeetodeid, et üliõpilased saaks aktiivselt osaleda oma teadmiste kujundamsel( rühmatöö, arutelu, vastastikused küsimused).

2004/2005. õppeaasta küsitlustulemused

Tagasisidelehti täideti nii elektrooniliselt kui paberkandjal.

positiivselt märgiti õppejõudude soovi ja oskust vastata üliõpilaste küsimustele;

rahulolematus õppejõududelt tagasiside saamisega;

vähene praktiliste ülesannete ja näidete osakaal (eeldatakse, et rakenduskõrgkoolis on nende osakaal märksa suurem kui akadeemilistes ülikoolides); aine ebahuvitav õpetamine; aktiivse osalemise ebapiisav soodustamine;

pidev tunniplaanide muutmine;

õppekonspektide vähesus ja ebakorrektsus, hilinemine õppematerjalide elektroonilise ülespanekuga;

teatud anete sisuline kattuvus.

2005/2006. õppeaasta küsitlustulemused :

Õpetamises ja õppetöö korralduses leidsid mainimist järgmised probleemid:

- piisav aine eesmärkide selgitus loengutsükli alguses;

- õppejõudude sõbralik, abivalmis suhtimine üliõpilastesse:

- liiga kiire õppeaine läbimise tempo; väga mahukas materjal;

- hilinenud vastused kodutöödele, puudulik õppetöö tulemuste tagasisidestamine;

- liiga suur üliõpilaste arv klassis;

- probleemid õppematerjalide õigeaegse kättesaamisega;

- sagedased muudatused tunniplaanis;

- vähe näiteid ja seoseid praktilisest elust;

- aktiivse osavõtu vähene soodustamine, rohkem seminare ja grupitöid.

Hinnangutest tulenevalt võib järeldada, et Sisekaitseakadeemia õppekvaliteedi peamine kitsaskoht on õppejõudude vähene pedagoogiline ja didaktiline ettevalmistus, sest üliõpilased ootavad õppejõududelt enam tähelepanu pööramist õpetamise metoodikale. Üliõpilased ei hinda ainult teoreetilist loengupidamist, vaid pigem erinevate meetodite oskuslikku kasutamist, praktiliste näidete toomist ning tagasisidet iseseisvatele töödele. Õppeaastate lõikes on tagasisideküsitlustes välja toonud õppejõudude vähest tagasiside andmise oskust. Siit kerkib üles ka põhjendatud küsimus- mida õppejõud teevad valesti või mida tegemata jätavad? Edukaks tagasiside andmiseks on oluline, et üliõpilased teavad aine eesmärki ning nõudeid aine positiivseks läbimiseks ja võimalus piisavalt oma teadmisi, oskusi õppejõududele tõestada. (iseseisvad tööd). Kuid avatud küsimuste vastused osutavad, et probleem pole eesmärkide ja nõuete selgitamises, sest teadmiste ja oskuste näitamise võimalusi pole vähe. Põhjuseks võib olla õppejõudude mittepiisav oskuses tagasiside andmise puhul kirjeldada üliõpilastele nende tugevusi, nõrkusi ning arenguvõimalusi. Seetõttu on tagasiside andmise parandamiseks õppejõududel soovitav:1) kasutada nii formaalseid (kommentaarid iseseisvatele töödele, eksamitele) kui mitteformaalseid (aruteludes, rühmatöödes hinnangud, kommentaarid) tagasiside andmise võimalusi;2) kaasata tagasiside andmisele erinevaid osapooli: üliõpilaste enesehindamine,tagasiside kaasüliõpilastelt, tagasiside õppejõult; 3) kasutada erinevaid iseseisvaid töid ja ülesandeid, mis võimaldaksid üliõpilastel oma teadmisi ja oskusi erinevatest aspektidest tõestada. soovitav (Vickery, Lake 2005).

Üldine tendents - üliõpilaste poolt madal osalusaktiivsus tagasiside küsimustike täitmisel peegeldab üliõpilaste vähest teadlikkust tagasisideküsitluse tähtsusest. Oodatakse koheseid ja selgelt kogetavaid muudatusi õppekorralduses, kuid tagasisideküsitluse tulemustel pole tihti kohest mõju võimalik tunnetada.

(ANALÜÜS LISADA VEEL)